Meil oli kodus üks suur pappkast, mida mu põnn kasutas enda onnina, asjade peitmiseks või autode garaaziks. Ühel hetkel oli see kast end aga ammendanud ja seisis puutumatuna toanurgas.
Kui ühel õnnetul päeval me põnniga mõlemad haigeks jäime ja tubaseks olime sunnitud jääma, haarasime selle kasti uuesti meie tegevustesse ja mängisime nagu see oleks auto – põnn istus kasti põhjas ja tegi nagu keeraks rooli. See meeldis talle väga. Seejärel panime kasti ka ühe väikese tooli, mis oleks justkui autoiste ja lõpuks lõikasin kasti ühe külje lahti, et see oleks nagu autouks.
Sealt edasi läks kuidagi vaikselt nii, et ühel õhtul leidsin end nuputamast, lõikamast ja kleepimast – meisterdasin sellele kastile ka auto esiosa. Põnn oli pidevalt juures ja leidis koguaeg kohti, kuhu peab joonlauaga jooni tõmbama.
Siis saime aga terveks ja sinna meie auto meisterdamise projekt jäigi. See oli vist alles paar kuud hiljem, kui otsustasin, et suuremad poolikud tööd tuleb kõik ära lõpetada. Nii asusimegi põnniga järjekordselt ka auto projekti kallale.
Kuigi olin jõudnud juba papist välja lõigata rooli, siis ühel päeval leidsin Karupoeg Puhhi leiunurgast vaid kolme euroga täiesti töökorras mängurooli. No seda ei suutnud ma mitte sinna jätta ja nii see minu lõigatud rool nüüd paberiprahi hulka jõudis.
Edasi meisterdasin roolile aluse (no kohe üldse ei meenu praegu selle materjali nimi) ning kuna rool oli sattunud leiunurka sellepärast, et tal puudusid libisemisvastased alused, siis too roolialuse materjal (!!!) sobis sinna hästi, sest selle peal rool ei libise.
Järgnesid värvimine, rataste, tulede, numbrimärgi ja muu nipet-näpet meisterdamine.
Põnn aitas väga tublisti värvida, kuid kõige viimaste pintslitõmmete tegemine jäeti minu hoolde, sest ta ilmselt ei viitsinud ainult selle rohelise värviga teha.
Järgmisel hommikul esimese asjana käisime aga kontrollimas, kas värv on juba kuivanud (vabandan lauataguse segaduse pärast – seal on hunnikus kõik asjad, mis, tööde lõpetamise kõrvalt parandamist vajasid).
Autole lisasime muidugi ka turvavöö, kus tuleb siis vöö läbi pandla ajada. Põnn sellega veel hästi hakkama ei saa ja palub alati minu abi. Küsisin ükskord, et millal ta ise siis turvavöö kinnipanemise selgeks saab. Tema vastas sellisel hääletoonil, nagu minu küsimus oleks kergelt rumal ja vastus nii elementaarne: “Siis kui ma suureks saan muidugi”
Lõpptulemusega jäime mõlemad väga rahule, kuigi põnn oli ülimalt rahul pärast iga etapi lõppu (ka siis, kui ta pidi istuma lihtsalt kasti põhjas ja imiteerima rooli keeramist).
Nüüd pilte tehes panin tähele, et kaks asja on meil sealt siiski veel puudu: tagumisi rattaid pole 🙂
Mommi maailm 