Kui kommid ei kõlba kuskile..

Ostsin Kreekast perele ja töökaaslastele (mu teisel ametil) kaasa kommi. Koju jõudes tuli välja, et saak seal karbi sees on täielik jama. Kommid ei olnud kommid, vaid marmelaadi ollused, millele kalluriga tuhksuhkrut peale lastud. Nii igaks juhuks vaatasin töökaaslaste kommikarbi ka üle (see oli mingi teine sort) ja ka sealt vaatas vastu pudru ja kapsad. Kiire otsus – kommi kellelegi ei vii 😄

mommimaailm-blogi-mida-teha-kommidega-2

Ära ma neid ka ei raatsinud visata ja kasutasin neid tordi valmistamisel. Idee oli teha mingi lihtne toorjuustu tort küpsise põhjal. Valituks sai hoopis kohupiima-valge šokolaadi tort (link).

mommimaailm-blogi-mida-teha-kommidega-3

Toorjuustu oma oleks ilmselt parem olnud, kuna kohupiim ja šokolaad andsid tordile piisava magususe, aga marmelaad oli ju niikuinii suhkrumägedega ümbritsetud. Siiski oli tort maitsev ja mul hea meel, et oma nässu läinud ostu lihtsalt ära ei visanud.

Teinekord vähemalt tean, et kui tahan midagi kaasa tuua, siis tuleb ikka pagarikojast seda õiget asja osta.

Kas väikeettevõtjal peaks töö puhkusel kaasas olema?

Miks esitan küsimuse just väikeettevõtja suunas, tuleneb sellest, et koguaeg on midagi vaja teha ja tegemist on palju. Seega tundub loogiline, et puhkusele sõites võiks arvuti kaasas olla. Mingi hetk ikka päevades on, kus pole midagi teha ja siis saaks seda aega mõistlikult kasutada.

Kas näete, kui hullult see kõlab? Aega mõistlikult kasutada.. Miks on tänapäeva inimeste mõistes aeg sellise tähtsusega, et seda koguaeg “kasutama” peab? Inimene peab puhkama ka. Ja kui siin elus on mõningaid asju, mida teiste vigadest õppida, siis see on just üks nendest asjadest. Isegi kui töö, mida teed, meeldib sulle tohutult, siis puhates laed täis akud, mille tühjenemist sa varem pole tundnud. Puhkus annab energiat ja puhastab mõtteid, et tööle naasta värskete ideedega. Töö pole ilmselgelt see kõige tähtsam aspekt elus – värske ja puhanuna vajavad meid ka meie lähedased.

Kui ma meie väikese reisi tarvis asju pakkisin, oli mul kindel plaan arvuti kaasa võtta. Väike on ta küll, aga käsipagasi seljakotis andis kaal ikka tunda. Sättisin oma asju ühte ja teistpidi, kuni lõpuks haarasin pagasisse panemiseks oma kaasavõetava raamatu, ja sain äkitselt “ilmutuse”.. selle tulemusel võtsin käsipagasist arvuti välja ja asetasin töölauale puhkuse lõppu ootama. Kuidas selline äkiline muutus küll juhtus?!

Raamat, mille kaasa võtsin, kannab nime “Kohalolu”.

Kuidas veel paremini oma lapsele enda kohalolu näidata, kui töö koju jätta 😊

Veemõnud

Põnn räägib mulle juba mitmeid nädalaid, et tema oskab ujuda. Viskab pikali maha ja näitab käsi ja jalgu siputades, mismoodi ujumine käib. Kahjuks olen ma selle asja unarusse jätnud ja mu laps tegelikult ujuda ei oska. Ka ma ise mitte. Kuigi ma olen sellega kursis, et ujumine on elus vajalik oskus.

Saades teada, et me lõunamaale läheme, hakkas ta kohe rääkima, kuidas ta koguaeg basseinis ja meres ujub. Kui tuletasin talle meelde, et ta tegelikult ei oska ujuda, siis vaidles ta pidevalt vastu ning kinnitas põrandale viskudes ja käsi-jalgu vehkides, et oskab ikka küll.

Siin olles suundus ta koheselt laste basseini ja tundis seal kõndimisest suurt rõõmu. Rannas lugesin talle sõnad peale, kuhu maani ta võib vees kõndida. Ta tahtis muidugi kaugemale minna, kuid ma keelasin teda. Ikka jälle ja jälle ja jälle ja jälle ja jälle ja jälle…

Ühel hetkel läks ta JÄLLE sellest kohast kaugemale, kuhu ei tohtinud minna. Siis ta koperdas-kukkus ja hakkas seal merega võitlema. Tõin ta sealt kaldale ja vaeseke oli minu Kaisus ja nuuksus. Rääkis, kuidas mul ikkagi jälle õigus oli ja ta ei tea, miks ta mind ei kuulanud. Märgin igaks juhuks ära, et midagi ohtlikku ei olnud, kuna see ala, kus ta olla tahtis, oli täitsa minu lähedal. Seal meetrisest alast läks vesi juba astme võrra sügavamaks.

Hiljem oli ta tublisti seal, kus ta olla tohtis. Basseinis kuulas mind kenasti.

Aga ohhohoo, kuidas eluke muutus, kui ta endale ujumisrõnga sai… 😆

Kuidas laps lennujaamas ootamisega toime tuleb?

Mina ja tema, väike viie aastane inimene, ärkasime üks meist kell üks öösel ja teine 15 minutit hiljem. Olin valmistunud selleks, et ta ei suuda ärgata, et ta on pahur, et ta lausa kisab pahameelest, kuna ma ta magusat und segama tulin. Seetõttu proovisin olla äärmiselt hell ning ta käest vaiksel ja õrnal häälel küsida, kas ta reisile tahab minna. Tuletan meelde, et kell oli öösel 1.15. Ta olid silmad kinni ning vastas mulle unisel häälel “jaa”. Eeldades, et ta ikkagi saab kohe pahaseks ka, ütlesin: “Tean, et sa oled väsinud ja ma segasin su magusat und, kuid proovi tasakesi ärkama hakata. Pole hullu, kui ei jaksa, ma aitan sind!”. Ja siis äkitselt tõusis ta istuli, siis hakkas juba voodist välja tulema ja ütles, et pole mul vaja teda aidata, ta on tubli reisisell ja juba ärkabki. Edasi läks kõik sama lihtsalt.

Pärast kolme ja poole tunnist lendu, oleme nüüdseks oodanud oma järgmist lendu neli ja pool tundi. Oodata on veel neli tundi. Kõlab karmilt? Tegelikkuses isegi väga mitte. Tuleb lapsele kaasa võtta asi, mis teda väga köidaks. Ma võtsin kaasa väikeseid mudelautosid, raamatu, värvimist, nuputamist ja enda vana telefoni, kuhu laadisin muusikat, mis talle meeldib. Ja nüüd ongi nii, et enamus ajast lennukis ja nüüd Ateena lennujaamas kuulab ta lihtsalt muusikat. Teisi asju pole ta puutunudki. Nutitelefoni pole ma talle varem mitte millegi jaoks andnud ja nüüd on see muidugi ekstra põnev, et ta saab oma sõrme vedada telefonil, nagu tänapäevastele noortele kohane. Nii et karm on siin ootamise juures hoopis minul unega võitlemine. Laps on kukupai 😄

Vahepeal ta juba küsis, kas ta saab selle telefoni edaspidi endale jätta, kuid sellist lubadust ma talle veel ei andnud. Olen selle koha pealt üpris karm. Aga päris hea mõte on vahepeal muusika kuulamiseks seda küll kasutada. Armastus muusika vastu on ometi ilus 💕🎶

Kell kaheksa Ateena lennujaamas:

Kell 10:

Kell 12 😄:

Puhkus

Kui keeruline saab olla ühe blogi pidamine? Mommi maailma seisukohalt võin öelda, et üpriski keeruline 🙂

Väikeettevõtte juures on keeruline see, et kuigi sa saad teostada kõik enda ägedad mõtted, on selle KÕIGE ise tegemine päris suur ettevõtmine. Aega lihtsalt napib.

Nii on selle blogi vedamine jäänud tähelepanuta. Ma ei taha, et see oleks Facebooki lehe koopia. Niigi on Instagram juba väga sarnane Facebooki lehega. See ei ole minu vaatevinklist mõttekas. Ma tahan, et iga sotsiaalmeedia lehekülg oleks omanäoline. Et igal lehel oleks enda väike eriline visioon ja eesmärk.

Oma äriplaanis kirjutasin blogist, kui leheküljest, kuhu kaasatakse Mommi sõbrad, et nad saaksid kaasa elada väikese ettevõtte arendamisele ning minu ja Põnni tegemistele sellel teekonnal. See lehekülg ei tegeleks ettevõtte toodetega, vaid telgitaguse eluga.

Siit tuli see “aga”.. miks ei võiks seda kõike teha Facebooki lehekülg?! 🙂

Ega siis muud, kui tuleb katsetada. Ja siinkohal kutsuksingi sind lugema Mommi blogi, ajal, kus viibime pisikesel puhkusel armsal Korfu saarel. Vaatame, mis sellest blogipidamisest ikkagi saab.

eesmärkide seadmisest.. ja kuidas ometi neid täita

Uue aasta algus tundub ikka nagu täiesti uus algus. Võimalus parandada oma halbu harjumusi. Aeg seada eesmärke. Mitte, et seda ei saaks teha aasta läbi, aga ikka on hea mõelda, et meile on antud võimalus uuesti alustada. Läksin ka mina selle õnge, et uuel aastal proovin alustada.

Minu suurim ebaõnnestumine möödunud aastal oli eesmärkide täitmine. Eesmärkide seadmine oli väga tore ja motiveeriv, nende täitmine aga paras pähkel. Kuna jõuluvana tõi mulle selle tarvis täpselt sobiva kalendermärkmiku, kus aasta on jaotatud kvartaliteks ja iga uut kvartalit tuli seada eesmärgid ja veel enne ka eelmine kvartal kokku võtta, olin eriti entusiastlik eesmärkide seadmises. Minu ebaõnnestumine seisnes selles, et mul ei tekkinud harjumust lehti edasi-tagasi lehitseda – jäin kinni harjumusse kalendermärkmikus jälgida käesolevat nädalat, mistõttu tegelesin enamasti vaid jooksvate ülesannete, mitte kvartali alguses seatud eesmärkidega. Jõuluvanale siiski suur aitäh, sest ma ise soovisin seda märkmikku. See aasta otsustasin teha aga teisiti.

mommimaailm-blogi-eesmärkide-täitmine-1

Kas teadsid, et enamus eesmärke ja unistusi ei saa teoks, kui neid kirja ei pane, ega visualiseeri ega väikemateks tähtaegadega tegevusteks ei tükelda. Usun, et aimasid seda niigi.

Ettevõttes on väga tähtis eesmärkide püstitamine ja pidevas liikumises olemine, mistõttu tegin enda harjumuste jaoks vastava süsteemi. Koostasin ise vajalikud failid eesmärkide jälgimiseks ja köidan need kiirköitjasse. Kuna mul on juba kaks kiirköitjat tellimuste ja e-poe tööde nimekirjade täitmiseks, mille lehitsemine on suur harjumus, siis tundus loogiline tekitada üks kiirköitja lisaks. Nii on suurem võimalus eesmärkide jälgimine muuta harjumuseks.

Minu esimene samm on lihtne – teha ajurünnak. Enda elus tähtsate valdkondade kohta panna kirja kõik, mis pähe tuleb ja pärast selge peaga ära selekteerida, kui pika- või lühiaegsete eesmärkidega tegemist on. Alloleval pildil on mul kirjas kõikvõimalikud valdkonnad, mis pähe tulid. Enda jaoks tegin kategooriad vähe kitsamaks.

mommimaailm-blogi-eesmärkide-täitmine-2

Mõelda võiks 1 kuni 5 aastaste eesmärkide seadmise peale ja siis jagada need väiksemateks eesmärkideks, et nende täitmise kulgu oleks parem jälgida.

mommimaailm-blogi-eesmärkide-täitmine-3

Kui ka eelmine etapp on tehtud, sätin väiksemad eesmärgid kalendrisse ja siis lisaks veel oma kalendermärkmikusse, et jooksvate ülesannete kõrval ka eesmärkide väikesed sammud alati olemas oleksid.

mommimaailm-blogi-eesmärkide-täitmine-4

Endale hea süsteemi loomine ei tähenda muidugi automaatselt seda, et nüüd ma jälgin ja täidangi alati eesmärke – selleks peab olema veel palju tahtejõudu ja tähtaegadest kinnipidamist. Eks see ole teine asi, mille kallal tööd pean hakkama tegema.

Kui sa hakkasid samuti huvi tundma minu süsteemi vastu, siis palun väga – võta mõned A4 paberid, prindi välja allolevad failid, köida ka endale need mapi vahele ja hakka aga tegutsema 😉

Tähtsamad eesmärgid
Eesmärgipärased tegevused
Eesmärgipäraste tegevuste kalender

mommimaailm-blogi-eesmärkide-täitmine-5

Anna ka mulle teada, kuidas sul vahepeal läinud on.
Jõudu meile! 🙂

Mis nendel “tänapäeva lastel” siis viga on?

Tihtilugu võib kuulda inimesi rääkimas, kuidas tänapäeva lapsed on kasvatamatud, nõudlikud, isekad või lihtsalt teistsugused võrreldes varasemaga. Varasema all mõeldakse üldjuhul aega, mis jäi enne Eesti taasiseseisvumist ja ka veidi pärast seda. See oli aeg, kui lapsi kasvatati nii-öelda piitsa ja präänikuga. sest nii tundus õige olevat. Ja tollel ajal oligi nii õige, sest muud viisi ei teatud ega peetud võimalikuks.

Lapsed on nii keerulised isiksused, et nende mõistmine ilma kõrvalise, võib-olla vastava kraadi omandanud isiku abita, on raske. Tol ajal lahendati laste kasvatamise raskused meetoditega, mis andsid koheseid tulemusi. Näiteks käratamine, nurka panemine, võib-olla rihma andmine. Pealtnäha see mõjus – lapsed kuuletusid ja vähemalt mingiks ajaks oli rahu majas.

Tänapäeval on lapsed tegelikult samad nagu nad on alati olnud: uudishimulikud, lärmakad, pahanduste otsa sattujad, jonnakad.. ehk et hirmus keerulised isiksused. Tänapäeval on psühholoogia ja inimsuhete uurimine aga niivõrd hästi arenenud, ja materjalid lihtinimestele kergesti kättesaadavaks tehtud, et erinevus praeguse ja möödunud aja laste vahel kerkib esile hoopis lastevanemate teadlikkuses. 

Paljud lapsevanemad tahavad aru saada, mis põhjused laste käitumise taga peituvad ja probleemidele lähenetakse hoopis teise nurga alt. Lapsi proovitakse mõista, nende tundeid aktsepteerida, nendega rääkida ja selgitada. Olukorras, kus saaks kiire vaikuse majja “piitsaga”, võtab tundeid ja käitumist mõistev lähenemine probleemide lahendamiseks rohkem aega.

Näiteks on nii lihtne saata üks laps karistuseks nurka, kui ta on oma õde või venda löönud. Raskem ja ajakulukam on aga uurida põhjuseid, tagamaid, teha selgitustööd sellise käitumise tagajärgedest. Või kui laps laskub igal õhtul vaidlusse hambapesu vajalikkusest – kui vaidlemist ei jäta, siis edaspidi magusat ei saa! Aga kui nüüd hoopis mõista, selgitada, põhjendada, katsetada erinevaid meetodeid, uurida lapsega koos vastava sisuga raamatuid. See kõik võtab aega ilmselt päevi (või nädalaid) enne, kui katsetamise teel on leitud õige viis lapsele lähenemiseks ja teda on õnnestunud veenda hambapesu vajalikkuses. See kulutab liiga palju energiat ja liiga palju aega! Kuid kas tõesti.. kas ei kuluta lõppkokkuvõttes negatiivsete emotsioonide pidev kasutamine rohkem energiat? Miks siis ikka valime tihtilugu lapse karistamise, selle asemel, et aidata tal aru saada asjade olulisuses ja kahekesi aega veetes probleemidele lahendust otsida? See on pikk protsess, kuid lõppkokkuvõttes positiivne tulemus mõlema osapoole jaoks.

Miks aga peaksid lapsevanemad tahtma, lisaks kõigile kohustustele, olla ka osalise ajaga psühholoogid, et seda pikka protsessi praktiseerida? Asi on selles, et niimoodi kasvavad lastest enda emotsioonidest ja soovidest teadlikud inimesed. Nad on empaatilised, teavad enda sisemist väärtust ja ei vaja sisemise motivatsiooni omamiseks välist tunnustust. Siinkohal saab alati väita vastupidist – kas varem ei kasvanud selliseid inimesi? Muidugi kasvas, aga kas ei võiks selliseid, sisemiselt korras inimesi, olla kordades rohkem?

Ühe asjaga tuleb sel puhul veel arvestada. Laste mõistmiseks peab eelkõige mõistma ka iseennast. Me peame teadma, kus on MEIE piirid, et osata negatiivseid emotsioone talitseda. Negatiivsed tunded on lubatud, aga nende ajel ebameeldivalt käitumine mitte. Seda peame oskama ise ja alles siis same õpetada seda oma lastele. 

Rahumeelne kasvatus teeb meid isiksustena palju tugevamaks ja kannatlikumaks ning annab meie lastele eluterve suhtumise iseendasse ja teistesse.

mommimaailm-tänapäeva-lapsed-1

PS. Postituse jaoks sain informatsiooni vanemluse mentori, Tanel Jäppineni loengust. Eelnevalt olen vastava sisulisi raamatuid lugenud, seega loengu ajaks olin ma juba “valmis” ja tema mõtted polnud minu jaoks uued, kuid loeng andis nii palju inspiratsiooni. Minge vaadake tema Facebooki lehekülge – uskuge, see on inspireeriv!

 

Hea inspiratsiooniga taustapilt sinu arvutile, telefonile või tahvlile

Mõtlesin tagasi sellele ajale, kui alles kahtlesin, kas ma ikka saaksin ettevõtte omamisega hakkama…. äkki ma ei saa hakkama, äkki see on liiga raske, äkki kliente ei tule, äkki on liiga palju kliente, äkki ma upun töösse, äkki tööd üldse polegi. Jessas, need “äkki-äkki-äkki mõtted”… Need on kohutavad. Nagu ütleb üks vana hea tarkus: võta […]