kui tahad midagi osta, siis ei pea poodi minema

Tihti juhtub nii, et kui oleks vaja midagi osta, siis selle jaoks ei pea üldsegi poodi minema. Näiteks oli vaja paberihoidjat. Olin hiljuti ostnud vaakumkotid, mille karbid olid veel igaks juhuks alles (tüüpiline minu puhul), apteegist oli kaasa antud vihikupaberid ja PVA-liimi olemasolu on niikuinii tavaline.

Kõikidest nimetatud vahenditest saingi ilma suure vaevata lapse paberitele hoidja.

Minu puhul tavaline 🙂

102

Advertisements

koostööprojekt 2-aastasega – papist auto meisterdamine

0

Meil oli kodus üks suur pappkast, mida mu põnn kasutas enda onnina, asjade peitmiseks või autode garaaziks. Ühel hetkel oli see kast end aga ammendanud ja seisis puutumatuna toanurgas.

Kui ühel õnnetul päeval me põnniga mõlemad haigeks jäime ja tubaseks olime sunnitud jääma, haarasime selle kasti uuesti meie tegevustesse ja mängisime nagu see oleks auto – põnn istus kasti põhjas ja tegi nagu keeraks rooli. See meeldis talle väga. Seejärel panime kasti ka ühe väikese tooli, mis oleks justkui autoiste ja lõpuks lõikasin kasti ühe külje lahti, et see oleks nagu autouks.

Sealt edasi läks kuidagi vaikselt nii, et ühel õhtul leidsin end nuputamast, lõikamast ja kleepimast – meisterdasin sellele kastile ka auto esiosa. Põnn oli pidevalt juures ja leidis koguaeg kohti, kuhu peab joonlauaga jooni tõmbama.

1

2

Siis saime aga terveks ja sinna meie auto meisterdamise projekt jäigi. See oli vist alles paar kuud hiljem, kui otsustasin, et suuremad poolikud tööd tuleb kõik ära lõpetada. Nii asusimegi põnniga järjekordselt ka auto projekti kallale.

Kuigi olin jõudnud juba papist välja lõigata rooli, siis ühel päeval leidsin Karupoeg Puhhi leiunurgast vaid kolme euroga täiesti töökorras mängurooli. No seda ei suutnud ma mitte sinna jätta ja nii see minu lõigatud rool nüüd paberiprahi hulka jõudis.

3

Edasi meisterdasin roolile aluse (no kohe üldse ei meenu praegu selle materjali nimi) ning kuna rool oli sattunud leiunurka sellepärast, et tal puudusid libisemisvastased alused, siis too roolialuse materjal (!!!) sobis sinna hästi, sest selle peal rool ei libise.

Järgnesid värvimine, rataste, tulede, numbrimärgi ja muu nipet-näpet meisterdamine.

4

5

 Põnn aitas väga tublisti värvida, kuid kõige viimaste pintslitõmmete tegemine jäeti minu hoolde, sest ta ilmselt ei viitsinud ainult selle rohelise värviga teha.
Järgmisel hommikul esimese asjana käisime aga kontrollimas, kas värv on juba kuivanud (vabandan lauataguse segaduse pärast – seal on hunnikus kõik asjad, mis, tööde lõpetamise kõrvalt parandamist vajasid).

6

Autole lisasime muidugi ka turvavöö, kus tuleb siis vöö läbi pandla ajada. Põnn sellega veel hästi hakkama ei saa ja palub alati minu abi. Küsisin ükskord, et millal ta ise siis turvavöö kinnipanemise selgeks saab. Tema vastas sellisel hääletoonil, nagu minu küsimus oleks kergelt rumal ja vastus nii elementaarne: “Siis kui ma suureks saan muidugi”

10

Lõpptulemusega jäime mõlemad väga rahule, kuigi põnn oli ülimalt rahul pärast iga etapi lõppu (ka siis, kui ta pidi istuma lihtsalt kasti põhjas ja imiteerima rooli keeramist).
Nüüd pilte tehes panin tähele, et kaks asja on meil sealt siiski veel puudu: tagumisi rattaid pole 🙂

7

8

9

tee ise – arstikohvri sisu lapsele

1

Tundub, et tänapäeval on pea igas lastega majapidamises ka mängu arstikohver. Kunagi, kui mina laps olin, siis mängisime õdede-vendadega ka arsti. Meil olid mängimiseks päris ravimite purgid, tableti lehed, mõõtetotsikud, sidemed, süstal… Mängimiseks oli lihtne asju saada – kui emal sai miski ravimikapis tühjaks, saime meie endale mängimiseks (palju asju läks muidugi ka prügikasti). Kõik asjad olid meil lihtsalt kilekotis, mitte uhkes kohvris. Ajad on muidugi teised ja see, et arstiasjadele on lastel kohver, mitte kilekott, on täiesti tavaline. Küll aga sain mina enda põnnile kohvri jaoks inspiratsiooni justnimelt enda lapsepõlvest. Nähes, millised ravimitotsikud on poes müügil olevates kohvrites, ei tõmmanud mind neid ostma. Neid ei saa keerata ja lahti teha – need on lihtsalt plastmasskäkid. Küll aga on sealsed kraadiklaasid, prillid ja muu nänn lahe. Siiski otsustasin, et teen oma lapsele arstikohvri ise.

Sisuks sai mul tühi D-vitamiini purk, mõni muu ravimitotsik, väike plastmasslusikas, päris süstlakest, millega ma poisi beebiajal talle piima suhu lasin (siis kui ta alguses söömisest tõrkus), mõõtetotsik on samuti sellest ajast. Ühe totsiku sisse on pandud pärlid, et oleks mulje justkui seal sees on tabletid. Kork tuleb veel vaid kinni liimida. Ise tegin sinna juurde puidust kraadiklaasi, stetoskoobi, mille jaoks näppasin mammalt peavõru ja muidugi peab olema arstil ka telefon, milleks on siis minu vana katkine telefon.

Kuna poiss on alles kahe-aastane, saab tulevikus kohvrisse sobivaid asju veel juurde lisada. Võib-olla tahab ta saada endale sinna prille, või kitlit või ka hambaarsti tarbeid või mida iganes muud pähe tuleb. Kindlasti tahan ta vanemaks saades osta talle laste stetoskoobi, millega saab päriselt ka südamelööke ja hingamist kuulata.

Kohvri tahtsin muidugi ka ise meisterdada, kuid kui nägin Karupoeg Puhhi poe leiuosakonnas tühja kohvrit, otsustasin minna lihtsama vastupanu teed.

Teised lapsed, kes selle kohvriga mänginud on, on aru saanud, et see imelik puidust nikerdis on kraadiklaas ja teine veider asi on stetoskoop. Küll aga ütles ühe kolme aastase tüdruku mõistus kohe, et stetoskoop on hoopis peavõru:)

Poiss on mul selle kohvriga väga rahul ja see on kõige tähtsam.

Kärt

2

6

k2rdumoodi.wordpress.com