Mis nendel “tänapäeva lastel” siis viga on?

Tihtilugu võib kuulda inimesi rääkimas, kuidas tänapäeva lapsed on kasvatamatud, nõudlikud, isekad või lihtsalt teistsugused võrreldes varasemaga. Varasema all mõeldakse üldjuhul aega, mis jäi enne Eesti taasiseseisvumist ja ka veidi pärast seda. See oli aeg, kui lapsi kasvatati nii-öelda piitsa ja präänikuga. sest nii tundus õige olevat. Ja tollel ajal oligi nii õige, sest muud viisi ei teatud ega peetud võimalikuks.

Lapsed on nii keerulised isiksused, et nende mõistmine ilma kõrvalise, võib-olla vastava kraadi omandanud isiku abita, on raske. Tol ajal lahendati laste kasvatamise raskused meetoditega, mis andsid koheseid tulemusi. Näiteks käratamine, nurka panemine, võib-olla rihma andmine. Pealtnäha see mõjus – lapsed kuuletusid ja vähemalt mingiks ajaks oli rahu majas.

Tänapäeval on lapsed tegelikult samad nagu nad on alati olnud: uudishimulikud, lärmakad, pahanduste otsa sattujad, jonnakad.. ehk et hirmus keerulised isiksused. Tänapäeval on psühholoogia ja inimsuhete uurimine aga niivõrd hästi arenenud, ja materjalid lihtinimestele kergesti kättesaadavaks tehtud, et erinevus praeguse ja möödunud aja laste vahel kerkib esile hoopis lastevanemate teadlikkuses. 

Paljud lapsevanemad tahavad aru saada, mis põhjused laste käitumise taga peituvad ja probleemidele lähenetakse hoopis teise nurga alt. Lapsi proovitakse mõista, nende tundeid aktsepteerida, nendega rääkida ja selgitada. Olukorras, kus saaks kiire vaikuse majja “piitsaga”, võtab tundeid ja käitumist mõistev lähenemine probleemide lahendamiseks rohkem aega.

Näiteks on nii lihtne saata üks laps karistuseks nurka, kui ta on oma õde või venda löönud. Raskem ja ajakulukam on aga uurida põhjuseid, tagamaid, teha selgitustööd sellise käitumise tagajärgedest. Või kui laps laskub igal õhtul vaidlusse hambapesu vajalikkusest – kui vaidlemist ei jäta, siis edaspidi magusat ei saa! Aga kui nüüd hoopis mõista, selgitada, põhjendada, katsetada erinevaid meetodeid, uurida lapsega koos vastava sisuga raamatuid. See kõik võtab aega ilmselt päevi (või nädalaid) enne, kui katsetamise teel on leitud õige viis lapsele lähenemiseks ja teda on õnnestunud veenda hambapesu vajalikkuses. See kulutab liiga palju energiat ja liiga palju aega! Kuid kas tõesti.. kas ei kuluta lõppkokkuvõttes negatiivsete emotsioonide pidev kasutamine rohkem energiat? Miks siis ikka valime tihtilugu lapse karistamise, selle asemel, et aidata tal aru saada asjade olulisuses ja kahekesi aega veetes probleemidele lahendust otsida? See on pikk protsess, kuid lõppkokkuvõttes positiivne tulemus mõlema osapoole jaoks.

Miks aga peaksid lapsevanemad tahtma, lisaks kõigile kohustustele, olla ka osalise ajaga psühholoogid, et seda pikka protsessi praktiseerida? Asi on selles, et niimoodi kasvavad lastest enda emotsioonidest ja soovidest teadlikud inimesed. Nad on empaatilised, teavad enda sisemist väärtust ja ei vaja sisemise motivatsiooni omamiseks välist tunnustust. Siinkohal saab alati väita vastupidist – kas varem ei kasvanud selliseid inimesi? Muidugi kasvas, aga kas ei võiks selliseid, sisemiselt korras inimesi, olla kordades rohkem?

Ühe asjaga tuleb sel puhul veel arvestada. Laste mõistmiseks peab eelkõige mõistma ka iseennast. Me peame teadma, kus on MEIE piirid, et osata negatiivseid emotsioone talitseda. Negatiivsed tunded on lubatud, aga nende ajel ebameeldivalt käitumine mitte. Seda peame oskama ise ja alles siis same õpetada seda oma lastele. 

Rahumeelne kasvatus teeb meid isiksustena palju tugevamaks ja kannatlikumaks ning annab meie lastele eluterve suhtumise iseendasse ja teistesse.

mommimaailm-tänapäeva-lapsed-1

PS. Postituse jaoks sain informatsiooni vanemluse mentori, Tanel Jäppineni loengust. Eelnevalt olen vastava sisulisi raamatuid lugenud, seega loengu ajaks olin ma juba “valmis” ja tema mõtted polnud minu jaoks uued, kuid loeng andis nii palju inspiratsiooni. Minge vaadake tema Facebooki lehekülge – uskuge, see on inspireeriv!

 

Advertisements