Veemõnud

Põnn räägib mulle juba mitmeid nädalaid, et tema oskab ujuda. Viskab pikali maha ja näitab käsi ja jalgu siputades, mismoodi ujumine käib. Kahjuks olen ma selle asja unarusse jätnud ja mu laps tegelikult ujuda ei oska. Ka ma ise mitte. Kuigi ma olen sellega kursis, et ujumine on elus vajalik oskus.

Saades teada, et me lõunamaale läheme, hakkas ta kohe rääkima, kuidas ta koguaeg basseinis ja meres ujub. Kui tuletasin talle meelde, et ta tegelikult ei oska ujuda, siis vaidles ta pidevalt vastu ning kinnitas põrandale viskudes ja käsi-jalgu vehkides, et oskab ikka küll.

Siin olles suundus ta koheselt laste basseini ja tundis seal kõndimisest suurt rõõmu. Rannas lugesin talle sõnad peale, kuhu maani ta võib vees kõndida. Ta tahtis muidugi kaugemale minna, kuid ma keelasin teda. Ikka jälle ja jälle ja jälle ja jälle ja jälle ja jälle…

Ühel hetkel läks ta JÄLLE sellest kohast kaugemale, kuhu ei tohtinud minna. Siis ta koperdas-kukkus ja hakkas seal merega võitlema. Tõin ta sealt kaldale ja vaeseke oli minu Kaisus ja nuuksus. Rääkis, kuidas mul ikkagi jälle õigus oli ja ta ei tea, miks ta mind ei kuulanud. Märgin igaks juhuks ära, et midagi ohtlikku ei olnud, kuna see ala, kus ta olla tahtis, oli täitsa minu lähedal. Seal meetrisest alast läks vesi juba astme võrra sügavamaks.

Hiljem oli ta tublisti seal, kus ta olla tohtis. Basseinis kuulas mind kenasti.

Aga ohhohoo, kuidas eluke muutus, kui ta endale ujumisrõnga sai… 😆

Advertisements

Kuidas laps lennujaamas ootamisega toime tuleb?

Mina ja tema, väike viie aastane inimene, ärkasime üks meist kell üks öösel ja teine 15 minutit hiljem. Olin valmistunud selleks, et ta ei suuda ärgata, et ta on pahur, et ta lausa kisab pahameelest, kuna ma ta magusat und segama tulin. Seetõttu proovisin olla äärmiselt hell ning ta käest vaiksel ja õrnal häälel küsida, kas ta reisile tahab minna. Tuletan meelde, et kell oli öösel 1.15. Ta olid silmad kinni ning vastas mulle unisel häälel “jaa”. Eeldades, et ta ikkagi saab kohe pahaseks ka, ütlesin: “Tean, et sa oled väsinud ja ma segasin su magusat und, kuid proovi tasakesi ärkama hakata. Pole hullu, kui ei jaksa, ma aitan sind!”. Ja siis äkitselt tõusis ta istuli, siis hakkas juba voodist välja tulema ja ütles, et pole mul vaja teda aidata, ta on tubli reisisell ja juba ärkabki. Edasi läks kõik sama lihtsalt.

Pärast kolme ja poole tunnist lendu, oleme nüüdseks oodanud oma järgmist lendu neli ja pool tundi. Oodata on veel neli tundi. Kõlab karmilt? Tegelikkuses isegi väga mitte. Tuleb lapsele kaasa võtta asi, mis teda väga köidaks. Ma võtsin kaasa väikeseid mudelautosid, raamatu, värvimist, nuputamist ja enda vana telefoni, kuhu laadisin muusikat, mis talle meeldib. Ja nüüd ongi nii, et enamus ajast lennukis ja nüüd Ateena lennujaamas kuulab ta lihtsalt muusikat. Teisi asju pole ta puutunudki. Nutitelefoni pole ma talle varem mitte millegi jaoks andnud ja nüüd on see muidugi ekstra põnev, et ta saab oma sõrme vedada telefonil, nagu tänapäevastele noortele kohane. Nii et karm on siin ootamise juures hoopis minul unega võitlemine. Laps on kukupai 😄

Vahepeal ta juba küsis, kas ta saab selle telefoni edaspidi endale jätta, kuid sellist lubadust ma talle veel ei andnud. Olen selle koha pealt üpris karm. Aga päris hea mõte on vahepeal muusika kuulamiseks seda küll kasutada. Armastus muusika vastu on ometi ilus 💕🎶

Kell kaheksa Ateena lennujaamas:

Kell 10:

Kell 12 😄:

Mida mõistab 3-aastane vabariigi aastapäevast?

Põnn teadis juba pikalt ette, et varsti on Eesti sünnipäev tulemas ja, et Eesti saab 100-aastaseks. Kui tähtis päev hakkas lähemale jõudma, siis uurisin ta käest, kas ta üldse teab, mida tähendab see, kui riigil on sünnipäev. Loomulikult ma ei eeldanud, et ta mulle päriselt ka vastata oskab 🙂

Rääkisin talle siis sellest, kuidas Eesti ei ole alati saanud ise oma asjade eest otsustada, vaid seda on teinud teised riigid, kes siin valitsenud on. Aga, et nüüd on Eesti vaba riik ja otsustab ise enda asjade üle.

Põnn siis küsis, kas me varem elasime teises riigis.

Nooh, natuke ta äkki isegi sai midagi aru?

EV100

jõulud läbi väikese lapse silmade

DSC08752.JPG

Minu väike Põnn oli tänavustel jõuludel veidi üle kolme ja poole aasta vana. Kui ma ise aastate eest tundsin, et hakkan jõuludest tüdinema, kuna see tähtpäev on muutunud suuresti kaubanduslikuks traditsiooniks, siis sel aastal olin ma jõuludest õhinas nagu väike laps.

Minu jaoks on alati väga oluline olnud see, et jõulude ajal saab meie pere kokku (koos minu ema ja isa, õdede ja venna ning nende partnerite ja lastega on meid ikka päris arvestatav kogus), kuid viimastel aastatel tundsin, kuidas “oo-suur-kaubandus” üritab matta minus seda õiget tunnet. Tunnistan, ka minu jaoks ei ole jõulud olnud see püha, mida see tegelikult kristlikus kombestikus tähendab, kuid mul on halb vaadata, et ajakirjandusest kumab ikka läbi, kui tähtis on osta kokku igasuguseid asju ja ikka kindlasti oma kõigile lähedastele midagi kinkida! Kinkida, kinkida, kinkida!!! Jah, ka meie teeme oma pereringis kingitusi. Esiteks on meie peres palju lapsi, kes usuvad, et jõuluvana toob headele lastele kinke ja teiseks on ikka tore oma lähedasi millegi toredaga üllatada. Ei panusta me üldse rahaliselt kallitele asjadele.

Tänavu tundsin end aga teisiti. Mu kõrval oli jõuludest õhinas väike laps. Ei lootnud ta sugugi suurte ja kallite mänguasjade saamise peale. Olin talle ikka rääkinud, et jõulude juures ei ole kingitused need kõige tähtsamad – tähtsam on ikka meie suur pere ja koos veedetud ühine aeg. Kuigi me kohtume oma pereliikmetega läbi aasta ikka tihedalt, siis alati ei õnnestu terve pere ühel ajal kokku saada – jõulud on ikka see aeg, kui kõik on koos.

dc

Kingitustest enam ootas ta jõuluvanaga kohtumist. Tema jaoks ei olnud tähtis, mida jõuluvana talle toonud on, ta tahtis temaga lihtsalt kohtuda ja rääkida. Esimene kohtumine jõuluvanaga oli lateaia jõulupeol. Sel momendil, kui taat sisse astus, mu poeg hõiskas rõõmust, siis vajusid suunurgad allapoole ja ta pühkis paar põskedele ilmunud pisarat ning seejärel ta vaatas, suu imestusest lahti vajunud, seda kauaoodatud jõuluvana. Jõuluvanale oli ta ka ise kingituse valmistanud – meisterdas papist piraadilennuki 🙂

Teisel jõulupühal läksime osade pereliikmetega vanalinna. Sihtkohaks jõuluvana maja ja eesmärgiks ikka jõuluvanaga rääkimine. Pärast veidi tagasihoidlikku tervitust, läks Põnn julgelt jõuluvana juurde ja teatas, et too tõi meile eile kolm kingikotti (meil pole lihtsalt ühte piisavalt suurt kotti). Jõuluvana oli muidugi nii tubli ja läks kohe vooluga kaasa ja seletas, kuidas ta eriti heade laste juurde tuleb ikka kolme kingikotiga. Jõuluvanale esitas Põnn luuletuse, küsis küsimusi ja nautis temaga lobisemist täiel rinnal. Mulle tundus, et meie seltskond viibis majakeses eelmistest külalistest palju kauem. Juttu oli ju palju ja jõuluvana oli ka kommidega päris lahke. Põnn oli rahul. No lihtsalt nii rahul, et teda vaadates tahtis endal süda seest välja hüpata. Õnnest muidugi.

DSC08753

Lisaks meeldis talle tohutult pidev piparkookide küpsetamine, maja kaunistamine, kuuske ootas ta juba detsembri algusest saati ja külalisi meeldib väga vastu võtta. Mulle meeldis, et ta ei unistanud uuest vägevast mänguasjast – see ei olnud primaarne (ja seda ta ka ei saanud, sai hoopis midagi muud, millega oli ülimalt rahul)

DSC08735

Ühesõnaga, ma nägin sellel aastal palju ootusärevust, rõõmu lihtsatest asjadest, soojust ja palju palju häid tundeid. Ma tean, et mida aeg edasi, seda raskem on lapses säilitada lihtsatest asjadest rõõmutundmist, kuna põnevaid reklaame on kõik kohad täis, aga selle aasta jõulud olid siiski sellised. Õnneks ei olnudki õnneks palju vaja.

DSC08713
Pärast suure koguse piparkookide küpsetamist

 

päkapiku jutujätk

Põnn on nüüd sellest päkapiku teemast rohkem hakanud aru saama – no vähemalt nii palju, et kui suss on aknalaual, siis on hommikul seal ilmselt ka kingitus.
Eile läks ta rõõmuga sussi aknalauale viima – võttis lausa kaks sussi. Küsisin, miks sa kaks paned. Tema ütles: “Kaks kingitust”
Pani ühe sussi ära, ütles “kingitus siia”, pani teise sussi ära “kingitus siia”.
dsc05652

päkapiku raske töö

Päkapikk on hädas ühe lapsega.
Eile tõi päkapikk põnnile esimese kingituse (no ei jõudnud ma detsembri algust ära oodata) – helkuri. Põnn oli rahul ja otsustas kohe hommikul, et selle helkuri paneme käru külge. “Et käru ka nähtav oleks,” ütles ta.
Õhtul enne magamaminekut ütlesin, et paneme sussi ka aknalauale, kuid põnn ei tahtnud. Küsisin, kas sa ei taha päkapikult enam kingitusi saada.
Tema vastas: “Ma sain juba helkuri. Mul ei ole enam midagi vaja”

transparent_snowflakes_clipart