järjehoidjate sadu (voltimise õpetus)

Nonii, ilmad on jälle külmemad ja minul tekib küll tunne, et õue ei taha minna enne kui kevadsoe jälle tagasi on. Vähemalt on päike väljas ja eks me ikka poeme õue ka. Enne veel jagan väikest ideed, millest Põnn väga vaimustesse sattus.

Näitasin talle, kuida teha nurga järjehoidjaid. Mul oli hea meel, et talle see tegemine kohe meeldima hakkas, kuid pärast kuue järjehoidja tegemist tundsin mina, et kuhu ma ennast küll seganud olen. Muudkui mõõda talle sobivaid ruutusid..ikka veel..ja veel..ja veel. Kuni ma lõpuks taipasin, et teeks talle šablooni valmis ja nii saan ka ise vaikselt enda järjehoidjate kallal pusida 🙂

Šablooni tegemine on lihtne: meie järjehoidjate külje pikkus on 6 cm.

Ja sealt edasi tulebki kaunistama hakata. Meie tegime alguses loomade nägusid, siis katsetasime teisi kujutisi ja sealt edasi, kui Põnnil püsivus juba kaduma hakkas, sai ka lihtsalt kleepekaid peale kleepida.

Hetkel on siin majapidamises igatahes juba 12 järjehoidjat 🙂

Uued mõtted on juba ka, milliseid järjehoidjaid veel teha.
Põnn arvas, et ta teeb need kingituseks oma sõpradele, kui ta neid lõpuks jälle näeb.

mommimaailm-blogi-meisterdamine-järjehoidjad-4

mommimaailm-blogi-meisterdamine-järjehoidjad-2

mommimaailm-blogi-meisterdamine-järjehoidjad-3

mommimaailm-blogi-meisterdamine-järjehoidjad-5

koduste vahenditega takistusrada (video)

Hetkel, kui paljud on oma lastega koduses isolatsioonis, on läinud väga populaarseks ideede, mida lapsega huvitavat teha, jagamine.

Praeguseks hitiks on saamas takistusrajad. Olen ise juba pikalt mõelnud, et aias võiks meil olla üks lahe isetehtud takistus-/seiklusrada. Teostuseni ma kunagi ei jõudnud, sest see tundus nii suure tööna. AGA, nüüd siis käis mul lõpuks ära klõps – takistusrada ongi võib-olla põnevam, kui ta on tehtud olemasolevates vahenditest ja seda saab igal ajal muuta. Püsivad asjad tekitavad lõpuks ikka tüdimust. Küll läks mul kaua selle mõistmiseni jõudmine, aga lõpuks siis tekkis meil aeda pop-up takistusrada 🙂

Mingeid spetsiaalseid koonuseid, rõngaid või muud atribuutikat see muidugi ei vajanud. Aias kättesaadavatest asjadest ja nupukast mõistusest täiesti piisas 😀
Esimene rada sai suhteliselt lühike, kuid hiljem kogus Põnn veel erinevaid asju kokku, et üle nende hüpata, vahelt läbi joosta või muid trikke teha.

Väike ülevaade, millest meie tehtud rada koosnes:

kui vaikus võtab maad..

Mitte ükski nõel pole liikunud nädal aega, mitte ükski masin põrisenud ega isegi valgust näinud. Segadus, mis valitses töötoas viimasel tööpäeval, 28.veebruaril, on seal siiamaani. Tol päeval oli Põnn kodune, kuna ta öösel oksendas. Õnneks midagi hullu polnud, järgmisel päeval valutas vaid vahepeal kõht. Vahelduva eduga toimetasime ka töötoas ning kahekesi suutsime seal päeva lõpuks […]

Meie Eesti

Me oleme teineteise jaoks olemas. Toetame. Hoolime. Armastame. Me ei jäta teineteist ka siis, kui ühel ei lähe hästi. “Sõpra tunned hädas” ütleb üks lihtne, aga täpne eesti vanasõna. Ja neid on veel. “Tee teisele seda, mida soovid, et sulle tehakse.” “Kuidas koer külale, nõnda küla koerale.” “Sõber aitab sõpru, Jumal kõiki” “Vana sõber nagu […]

Veemõnud

Põnn räägib mulle juba mitmeid nädalaid, et tema oskab ujuda. Viskab pikali maha ja näitab käsi ja jalgu siputades, mismoodi ujumine käib. Kahjuks olen ma selle asja unarusse jätnud ja mu laps tegelikult ujuda ei oska. Ka ma ise mitte. Kuigi ma olen sellega kursis, et ujumine on elus vajalik oskus. Saades teada, et me […]

Mida mõistab 3-aastane vabariigi aastapäevast?

Põnn teadis juba pikalt ette, et varsti on Eesti sünnipäev tulemas ja, et Eesti saab 100-aastaseks. Kui tähtis päev hakkas lähemale jõudma, siis uurisin ta käest, kas ta üldse teab, mida tähendab see, kui riigil on sünnipäev. Loomulikult ma ei eeldanud, et ta mulle päriselt ka vastata oskab 🙂

Rääkisin talle siis sellest, kuidas Eesti ei ole alati saanud ise oma asjade eest otsustada, vaid seda on teinud teised riigid, kes siin valitsenud on. Aga, et nüüd on Eesti vaba riik ja otsustab ise enda asjade üle.

Põnn siis küsis, kas me varem elasime teises riigis.

Nooh, natuke ta äkki isegi sai midagi aru?

EV100

jõulud läbi väikese lapse silmade

DSC08752.JPG

Minu väike Põnn oli tänavustel jõuludel veidi üle kolme ja poole aasta vana. Kui ma ise aastate eest tundsin, et hakkan jõuludest tüdinema, kuna see tähtpäev on muutunud suuresti kaubanduslikuks traditsiooniks, siis sel aastal olin ma jõuludest õhinas nagu väike laps.

Minu jaoks on alati väga oluline olnud see, et jõulude ajal saab meie pere kokku (koos minu ema ja isa, õdede ja venna ning nende partnerite ja lastega on meid ikka päris arvestatav kogus), kuid viimastel aastatel tundsin, kuidas “oo-suur-kaubandus” üritab matta minus seda õiget tunnet. Tunnistan, ka minu jaoks ei ole jõulud olnud see püha, mida see tegelikult kristlikus kombestikus tähendab, kuid mul on halb vaadata, et ajakirjandusest kumab ikka läbi, kui tähtis on osta kokku igasuguseid asju ja ikka kindlasti oma kõigile lähedastele midagi kinkida! Kinkida, kinkida, kinkida!!! Jah, ka meie teeme oma pereringis kingitusi. Esiteks on meie peres palju lapsi, kes usuvad, et jõuluvana toob headele lastele kinke ja teiseks on ikka tore oma lähedasi millegi toredaga üllatada. Ei panusta me üldse rahaliselt kallitele asjadele.

Tänavu tundsin end aga teisiti. Mu kõrval oli jõuludest õhinas väike laps. Ei lootnud ta sugugi suurte ja kallite mänguasjade saamise peale. Olin talle ikka rääkinud, et jõulude juures ei ole kingitused need kõige tähtsamad – tähtsam on ikka meie suur pere ja koos veedetud ühine aeg. Kuigi me kohtume oma pereliikmetega läbi aasta ikka tihedalt, siis alati ei õnnestu terve pere ühel ajal kokku saada – jõulud on ikka see aeg, kui kõik on koos.

dc

Kingitustest enam ootas ta jõuluvanaga kohtumist. Tema jaoks ei olnud tähtis, mida jõuluvana talle toonud on, ta tahtis temaga lihtsalt kohtuda ja rääkida. Esimene kohtumine jõuluvanaga oli lateaia jõulupeol. Sel momendil, kui taat sisse astus, mu poeg hõiskas rõõmust, siis vajusid suunurgad allapoole ja ta pühkis paar põskedele ilmunud pisarat ning seejärel ta vaatas, suu imestusest lahti vajunud, seda kauaoodatud jõuluvana. Jõuluvanale oli ta ka ise kingituse valmistanud – meisterdas papist piraadilennuki 🙂

Teisel jõulupühal läksime osade pereliikmetega vanalinna. Sihtkohaks jõuluvana maja ja eesmärgiks ikka jõuluvanaga rääkimine. Pärast veidi tagasihoidlikku tervitust, läks Põnn julgelt jõuluvana juurde ja teatas, et too tõi meile eile kolm kingikotti (meil pole lihtsalt ühte piisavalt suurt kotti). Jõuluvana oli muidugi nii tubli ja läks kohe vooluga kaasa ja seletas, kuidas ta eriti heade laste juurde tuleb ikka kolme kingikotiga. Jõuluvanale esitas Põnn luuletuse, küsis küsimusi ja nautis temaga lobisemist täiel rinnal. Mulle tundus, et meie seltskond viibis majakeses eelmistest külalistest palju kauem. Juttu oli ju palju ja jõuluvana oli ka kommidega päris lahke. Põnn oli rahul. No lihtsalt nii rahul, et teda vaadates tahtis endal süda seest välja hüpata. Õnnest muidugi.

DSC08753

Lisaks meeldis talle tohutult pidev piparkookide küpsetamine, maja kaunistamine, kuuske ootas ta juba detsembri algusest saati ja külalisi meeldib väga vastu võtta. Mulle meeldis, et ta ei unistanud uuest vägevast mänguasjast – see ei olnud primaarne (ja seda ta ka ei saanud, sai hoopis midagi muud, millega oli ülimalt rahul)

DSC08735

Ühesõnaga, ma nägin sellel aastal palju ootusärevust, rõõmu lihtsatest asjadest, soojust ja palju palju häid tundeid. Ma tean, et mida aeg edasi, seda raskem on lapses säilitada lihtsatest asjadest rõõmutundmist, kuna põnevaid reklaame on kõik kohad täis, aga selle aasta jõulud olid siiski sellised. Õnneks ei olnudki õnneks palju vaja.

DSC08713
Pärast suure koguse piparkookide küpsetamist