jõulud läbi väikese lapse silmade

DSC08752.JPG

Minu väike Põnn oli tänavustel jõuludel veidi üle kolme ja poole aasta vana. Kui ma ise aastate eest tundsin, et hakkan jõuludest tüdinema, kuna see tähtpäev on muutunud suuresti kaubanduslikuks traditsiooniks, siis sel aastal olin ma jõuludest õhinas nagu väike laps.

Minu jaoks on alati väga oluline olnud see, et jõulude ajal saab meie pere kokku (koos minu ema ja isa, õdede ja venna ning nende partnerite ja lastega on meid ikka päris arvestatav kogus), kuid viimastel aastatel tundsin, kuidas “oo-suur-kaubandus” üritab matta minus seda õiget tunnet. Tunnistan, ka minu jaoks ei ole jõulud olnud see püha, mida see tegelikult kristlikus kombestikus tähendab, kuid mul on halb vaadata, et ajakirjandusest kumab ikka läbi, kui tähtis on osta kokku igasuguseid asju ja ikka kindlasti oma kõigile lähedastele midagi kinkida! Kinkida, kinkida, kinkida!!! Jah, ka meie teeme oma pereringis kingitusi. Esiteks on meie peres palju lapsi, kes usuvad, et jõuluvana toob headele lastele kinke ja teiseks on ikka tore oma lähedasi millegi toredaga üllatada. Ei panusta me üldse rahaliselt kallitele asjadele.

Tänavu tundsin end aga teisiti. Mu kõrval oli jõuludest õhinas väike laps. Ei lootnud ta sugugi suurte ja kallite mänguasjade saamise peale. Olin talle ikka rääkinud, et jõulude juures ei ole kingitused need kõige tähtsamad – tähtsam on ikka meie suur pere ja koos veedetud ühine aeg. Kuigi me kohtume oma pereliikmetega läbi aasta ikka tihedalt, siis alati ei õnnestu terve pere ühel ajal kokku saada – jõulud on ikka see aeg, kui kõik on koos.

dc

Kingitustest enam ootas ta jõuluvanaga kohtumist. Tema jaoks ei olnud tähtis, mida jõuluvana talle toonud on, ta tahtis temaga lihtsalt kohtuda ja rääkida. Esimene kohtumine jõuluvanaga oli lateaia jõulupeol. Sel momendil, kui taat sisse astus, mu poeg hõiskas rõõmust, siis vajusid suunurgad allapoole ja ta pühkis paar põskedele ilmunud pisarat ning seejärel ta vaatas, suu imestusest lahti vajunud, seda kauaoodatud jõuluvana. Jõuluvanale oli ta ka ise kingituse valmistanud – meisterdas papist piraadilennuki 🙂

Teisel jõulupühal läksime osade pereliikmetega vanalinna. Sihtkohaks jõuluvana maja ja eesmärgiks ikka jõuluvanaga rääkimine. Pärast veidi tagasihoidlikku tervitust, läks Põnn julgelt jõuluvana juurde ja teatas, et too tõi meile eile kolm kingikotti (meil pole lihtsalt ühte piisavalt suurt kotti). Jõuluvana oli muidugi nii tubli ja läks kohe vooluga kaasa ja seletas, kuidas ta eriti heade laste juurde tuleb ikka kolme kingikotiga. Jõuluvanale esitas Põnn luuletuse, küsis küsimusi ja nautis temaga lobisemist täiel rinnal. Mulle tundus, et meie seltskond viibis majakeses eelmistest külalistest palju kauem. Juttu oli ju palju ja jõuluvana oli ka kommidega päris lahke. Põnn oli rahul. No lihtsalt nii rahul, et teda vaadates tahtis endal süda seest välja hüpata. Õnnest muidugi.

DSC08753

Lisaks meeldis talle tohutult pidev piparkookide küpsetamine, maja kaunistamine, kuuske ootas ta juba detsembri algusest saati ja külalisi meeldib väga vastu võtta. Mulle meeldis, et ta ei unistanud uuest vägevast mänguasjast – see ei olnud primaarne (ja seda ta ka ei saanud, sai hoopis midagi muud, millega oli ülimalt rahul)

DSC08735

Ühesõnaga, ma nägin sellel aastal palju ootusärevust, rõõmu lihtsatest asjadest, soojust ja palju palju häid tundeid. Ma tean, et mida aeg edasi, seda raskem on lapses säilitada lihtsatest asjadest rõõmutundmist, kuna põnevaid reklaame on kõik kohad täis, aga selle aasta jõulud olid siiski sellised. Õnneks ei olnudki õnneks palju vaja.

DSC08713
Pärast suure koguse piparkookide küpsetamist

 

päkapiku jutujätk

Põnn on nüüd sellest päkapiku teemast rohkem hakanud aru saama – no vähemalt nii palju, et kui suss on aknalaual, siis on hommikul seal ilmselt ka kingitus.
Eile läks ta rõõmuga sussi aknalauale viima – võttis lausa kaks sussi. Küsisin, miks sa kaks paned. Tema ütles: “Kaks kingitust”
Pani ühe sussi ära, ütles “kingitus siia”, pani teise sussi ära “kingitus siia”.
dsc05652

päkapiku raske töö

Päkapikk on hädas ühe lapsega.
Eile tõi päkapikk põnnile esimese kingituse (no ei jõudnud ma detsembri algust ära oodata) – helkuri. Põnn oli rahul ja otsustas kohe hommikul, et selle helkuri paneme käru külge. “Et käru ka nähtav oleks,” ütles ta.
Õhtul enne magamaminekut ütlesin, et paneme sussi ka aknalauale, kuid põnn ei tahtnud. Küsisin, kas sa ei taha päkapikult enam kingitusi saada.
Tema vastas: “Ma sain juba helkuri. Mul ei ole enam midagi vaja”

transparent_snowflakes_clipart

Mida toovad päkapikud?

Möödunud aasta jõuludel oli minu põnn pooleteise aastane ja siis ei mõelnud ma kordagi selle üle, kas tal päkapikud võiksid käia või ei. Kuna ta veel nii pisike oli, otsustasin lihtsalt, et ei käi. Nüüd, kui jõulud lähenema hakkavad, tõusis küsimus taas esile, ja seekord ei suutnud ma otsust niisama lihtsalt langetada. Olin päkapikkudest ja jõuluvanast rääkimise suhtes veidi negatiivselt häälestatud, sest ei mõistnud, miks ma peaksin oma lapsele valetama. Tõstatasin vastava küsimuse facebooki beebigrupis ja sealt sain väga positiivselt meelestatud vastuseid. Näiteks oli üks hea vastus see, et päkapikkude teema on nagu muinasjutt – lapsele muinasjuttu lugedes me ka ei kommenteeri, et  “tegelikult karud ei räägi ja toolil ei istu ja lusikaga putru ei söö”. Kõlab loogiliselt eks?

” Laps olla saab nii lühikest aega elu jooksul,
et sellised toredad võlujõuga asjad võiksid olla elus nii kaua,
kui vähegi võimalik.
Reaalsusega on aega veel pikalt elada.”

Lisaks oli üks imehea vastus selline:
“Mida rohkem aitad kaasa lapse kujutlusvõimele, seda tugevam tuleb tal täiskasvanu eas ka visioonide nägemine – uskudes ja nähes asju mida tiimikaaslased veel ei usu, kuid leader paneb nad uskuma

Kuna tundus, et ma olen ainukene imelik, kes mõtles päkapikkudest rääkimisse, kui valetamisse, ja saades nii häid vastuseid minu veenmiseks, otsustasin oma esialgsed mõtted maha suruda ja proovida see päkapikkude muinasjutt läbi teha. Oma lapsepõlvest mäletan küll, kui põnev oli hommikuti sussi sisse ilmunud üllatust leida. Ja kui põnev oli akna peal Jõuluvana saabumist oodata. Ja kuidas ma ei tundnud, et mulle on valetatud, kui nägin ühel öösel päkapiku asemel oma ema mulle sussi sisse maiust pistmas. See kõik oli lihtsalt tore jõuluaeg.

Aga lõpuks siis postituse pealkirja juurde.
Mida need päkapikud siis sussi sisse toovad? Otsustasin, et vähemalt praegu, ei too meil päkapikud ainult maiustusi. Tegin väikese ajurünnaku, et mida võiksid need tublid väikesed töölised peale maiustuste (või üldse maiustuste asemel) sussi sisse tuua. Minu ideed on tulnud siis enda kahe ja poole aastase lapse pealt.

Et raha ei läheks väikesele mõttetule pudi-padile, lähtusin asjadest, mida mänguasjade kogusse saab lisada (nt muusikalised mänguasjad, Lego klotsid) või mida niikuinii on vaja osta (nt kamm, D-vitamiin, patareid, vildikad). Sealjuures saab näiteks vildikaid lisada sussid sisse ühe või kahe kaupa ja sellega on juba mitme päeva sussiüllatus kaetud.

  • helkur
  • magnet
  • väike põrkepall, vilkuv pall
  • vannimänguasi
  • muusikaline pill (flööt, vile, trumm, maraka, kastanjet)
  • kleepekad
  • jõulukaunistus
  • patareid
  • väike mudelauto
  • sokid
  • loomakuju mängimiseks
  • vildikad, kriidid, pliiatsid
  • juuksekamm
  • dušigeel, šampoon, kreem
  • helendavad tähed
  • hambahari
  • pidžaama
  • käterätt
  • liivakell
  • piparkoogivorm
  • väike taignarull
  • mänguloom
  • plastiliin
  • Lego mängude üksikud kujud, klotsid
  • värviraamat
  • õhupallid
  • mullitaja
  • kelluke
  • D-vitamiin
  • päkapikumüts
  • märkmik
  • lumekuul
  • kiri päkapikult

Kindlasti on veel palju vahvaid ideid, mida sussi sisse panna – oma ideid võib kommentaaridesse lisada – ehk on mul endal tõesti midagi head lisamata jäänud.

Söödavatest asjadest toob päkapikk mingil ajal ka väikese meepurgi, üllatusmuna, müslibatooni, rosinaid ja mandariini.

Meie päkapikud hakkavad üllatusi tooma 1.detsembrist ja palju kingitusi on juba varutud ka.
Ootan juba põnevusega, mis emotsioonidega minu väike põnn need üllatused vastu võtab (kui üldse tuleb emotsiooni).

Head ettevalmistust kõikidele päkapikkudele ja ilusat Jõuluootust!

dsc05615

trakse pole

Mida ma küll oma põnnita teeksin..
Parasjagu on pooleli põnnile sügiseks soojade traksipükste õmblemine. Kui ta lõunaunest ärkas ja minu töölaua juurde tuli, ütlesin, et väga tore, emme õmbleb selle koha lõpuni ja siis ongi su püksid valmis.
Tõlkides tema, 2-aastase, vastust: “Trakse pole ikka veel”
… mis oli ka tõsi.. ups 😛