Minu väike Põnn oli tänavustel jõuludel veidi üle kolme ja poole aasta vana. Kui ma ise aastate eest tundsin, et hakkan jõuludest tüdinema, kuna see tähtpäev on muutunud suuresti kaubanduslikuks traditsiooniks, siis sel aastal olin ma jõuludest õhinas nagu väike laps.
Minu jaoks on alati väga oluline olnud see, et jõulude ajal saab meie pere kokku (koos minu ema ja isa, õdede ja venna ning nende partnerite ja lastega on meid ikka päris arvestatav kogus), kuid viimastel aastatel tundsin, kuidas “oo-suur-kaubandus” üritab matta minus seda õiget tunnet. Tunnistan, ka minu jaoks ei ole jõulud olnud see püha, mida see tegelikult kristlikus kombestikus tähendab, kuid mul on halb vaadata, et ajakirjandusest kumab ikka läbi, kui tähtis on osta kokku igasuguseid asju ja ikka kindlasti oma kõigile lähedastele midagi kinkida! Kinkida, kinkida, kinkida!!! Jah, ka meie teeme oma pereringis kingitusi. Esiteks on meie peres palju lapsi, kes usuvad, et jõuluvana toob headele lastele kinke ja teiseks on ikka tore oma lähedasi millegi toredaga üllatada. Ei panusta me üldse rahaliselt kallitele asjadele.
Tänavu tundsin end aga teisiti. Mu kõrval oli jõuludest õhinas väike laps. Ei lootnud ta sugugi suurte ja kallite mänguasjade saamise peale. Olin talle ikka rääkinud, et jõulude juures ei ole kingitused need kõige tähtsamad – tähtsam on ikka meie suur pere ja koos veedetud ühine aeg. Kuigi me kohtume oma pereliikmetega läbi aasta ikka tihedalt, siis alati ei õnnestu terve pere ühel ajal kokku saada – jõulud on ikka see aeg, kui kõik on koos.
Kingitustest enam ootas ta jõuluvanaga kohtumist. Tema jaoks ei olnud tähtis, mida jõuluvana talle toonud on, ta tahtis temaga lihtsalt kohtuda ja rääkida. Esimene kohtumine jõuluvanaga oli lateaia jõulupeol. Sel momendil, kui taat sisse astus, mu poeg hõiskas rõõmust, siis vajusid suunurgad allapoole ja ta pühkis paar põskedele ilmunud pisarat ning seejärel ta vaatas, suu imestusest lahti vajunud, seda kauaoodatud jõuluvana. Jõuluvanale oli ta ka ise kingituse valmistanud – meisterdas papist piraadilennuki 🙂
Teisel jõulupühal läksime osade pereliikmetega vanalinna. Sihtkohaks jõuluvana maja ja eesmärgiks ikka jõuluvanaga rääkimine. Pärast veidi tagasihoidlikku tervitust, läks Põnn julgelt jõuluvana juurde ja teatas, et too tõi meile eile kolm kingikotti (meil pole lihtsalt ühte piisavalt suurt kotti). Jõuluvana oli muidugi nii tubli ja läks kohe vooluga kaasa ja seletas, kuidas ta eriti heade laste juurde tuleb ikka kolme kingikotiga. Jõuluvanale esitas Põnn luuletuse, küsis küsimusi ja nautis temaga lobisemist täiel rinnal. Mulle tundus, et meie seltskond viibis majakeses eelmistest külalistest palju kauem. Juttu oli ju palju ja jõuluvana oli ka kommidega päris lahke. Põnn oli rahul. No lihtsalt nii rahul, et teda vaadates tahtis endal süda seest välja hüpata. Õnnest muidugi.
Lisaks meeldis talle tohutult pidev piparkookide küpsetamine, maja kaunistamine, kuuske ootas ta juba detsembri algusest saati ja külalisi meeldib väga vastu võtta. Mulle meeldis, et ta ei unistanud uuest vägevast mänguasjast – see ei olnud primaarne (ja seda ta ka ei saanud, sai hoopis midagi muud, millega oli ülimalt rahul)
Ühesõnaga, ma nägin sellel aastal palju ootusärevust, rõõmu lihtsatest asjadest, soojust ja palju palju häid tundeid. Ma tean, et mida aeg edasi, seda raskem on lapses säilitada lihtsatest asjadest rõõmutundmist, kuna põnevaid reklaame on kõik kohad täis, aga selle aasta jõulud olid siiski sellised. Õnneks ei olnudki õnneks palju vaja.
Mommi maailm 